Kuhu energia siis ikkagi kulub?

Kui me püüame kokku hoida raha, siis on ilmselgelt vajalik omada ülevaadet sisetulekutset ja väljaminekutest. Selleks, et saaks oma energiatarbimist suunata vähenemise suunas, peaks omama ülevaadet energia sissetulekust ja väljaminekust. Energia puhul on selline auditeerimine mõnevõrra lihtsam kui raha puhul, sest energiat ei saa vahepeal panka panna; vähemalt mitte arvestamist ja märkimist väärivates kogustes – kõik, mis tuleb see kohe ka läheb.

Teisest küljest räägitakse energia kokkuhoiust ikka tulede kustutamise kontekstis – \”Kustuta valgus kui lahkud toast!\”, \”Lülita välja ooterežiimis kodumasinad!\” jne. Koduse majapidamise osast moodustab otsene elektri tarbimine vaid ca 7%.

Kuigi ka üleliigsete tarbijate välja lülitamine on oluline, näitavad arvutused, et tegelik energia kulutamine ja koos sellega ka säästu võimalused on hoopis mujal. Kui asja ajada veel keerulisemaks, siis tuleb energia tarbimist vaadelda mitte iga tarbimiskoha juures eraldi, vaid terve elulaadi kaupa.

Olmesfääris suurim energia kulukoht on siinses kliimas kindlasti eluase. Eluaseme energia kulu mõõdetakse kilovatt-tundides primaarenergiat ruutmeetri kohta aastas. Eesti keskmiseks eluaseme energiatarbeks võiks lugeda 240 kWh/m²a. Jätkame keskmistega.

Eestis on keskmiselt elamispinda ühe elaniku kohta 30,5 ruutmeetrit, seega Eesti keskmine elanik kulutab oma eluasemele 7200 kWh energiat aastas. Selles sisaldub toasoojus, soe vesi ja ka kodune elektritarbimine. Sellest 70% kulub eluruumide kütmisele ning enam-vähem võrdselt 15% ehk 35 kWh/m²a  kulub nii tarbevee soojendamisele kui ka kodusele elektri tarbimisele.

Siit ei ole muidugi keeruline järeldada, et seal kus on suurim tarbimine, seal võiks olla ka suurim potentsiaal tarbimise kokkuhoiuks. Nii see ka on. Praktika nii meil kui mujal on näidanud, et küttekulusid on suhteliselt tavapäraste lahenduste kasutamisel võimalik vähendada 60%. 170 kWh/m² aastas vaid 70. Uusehitustel ja nendel juhtumitel kui on võimalik ära kasutada vabasoojust (inimtegevusest ja päikesepaistest) on täiesti reaalne saavutada küttekuluks 40 kWh/m²a.

Teiseks suurim energia kulukoht on transport. Nende inimeste hulgas, kes kasutavad töölesõiduks autot on Eesti keskmine töölesõidu teekonna pikkus 20 km. Kui arvestame, et keskmist klassi auto tarvitab kütust 7 liitrit sajale kilomeetri kohta ja ühe liitri kütuse primaarenergia sisaldus on laias laastus 9 kWh ning et aastas on 250 tööpäeva, siis saame aastaseks tööle ja tagasi sõitmise energikuluks 6300 kWh.

Tegelikult on Eestis auto keskmine energiakulu on siinarvutatust isegi veidi suurem, mis on loogiline, sest autot kasutatakse ka muuks otstarbeks kui vaid tööle ja tagasi sõiduks. Seega tarbib üks Eesti keksmine auto umbes 10 000 kWh. See on rohkem kui keskmine eluase!

Energiat tarbime kodus, tarbime tööl ja ega ei pääse me sellest ka puhkuse ajal. Siin lihtsalt üks näide:

Lend Euroopast Taimaale on pikkusega 10 000 kilomeetrit. Arvestades, et kütusekulu lennates on umbes 3 liitrit 100 km ja inimese kohta, kulutab üks turist sinna ja tagasi lendamiseks 600 liitrit kütust ja kasutab 5400 kWh (5,4 MWh) energiat, mis on samas suurusjärgus aastase tööle sõitmise energia kuluga.

Ülalpool toodud arvutused baseeruvad statistilistel keskmistel. Analoogselt võib igaüks teha oma isikliku energiaauditi ja selle põhjal järeldada, kus on võimalik saada suurimat kokkuhoidu.