autor: Riina Tamm / Kasulik.ee
2013. aasta algusest kehtima hakanud täiendatud energiatõhususe regulatsioon ja selle tulemusena nõutav hoonete energiamärgis on inimesed segadusse ajanud. Täna rohkem uute majadega seostatav energiamärgis on tegelikult kohustuslik iga ostetava, müüdava ja üüritava eramu, korteri ja ärihoone puhul, andes nii omanikule, ostjale kui ka üürnikule ettekujutuse hoone energiatarbimise kohta.
Hoone või korteri ostu puhul ei osata küsida ega vaadata energiamärgist, samas kui kodumasina valiku puhul on energiamärgise klass (A, B või kehvem) oluline ostu argument. Lisaks sellele, et võrreldes kodumasinaga on kinnisvara soetamisel esialgne investeering kordades suurem on kordades suurem ka soetatava hoone või korteri energiatarve ja sellest tulenevad kulutused. seda enam tuleb suure tehingu puhul teha teadlik valik ja energiamärgis on üks oluline abivahend valiku langetamisel.
Mis on energiamärgis ja milleks seda vaja on?
Energiamärgis on dokument, mis annab teada, milline on projekteeritava hoone energiavajadus (energiatõhususarv) või olemasoleva hoone mõõdetud energiatarbimine (kaalutud energiaerikasutus).
Nii energiatõhususarv kui ka kaalutud energiaerikasutus arv kajastavad hoone kompleksset energiakasutust nii sisekliima tagamiseks, tarbevee soojendamiseks kui ka olme- ja muude elektriseadmete kasutamiseks ning see arvutatakse hoone köetava pinna ruutmeetri kohta hoone standardkasutusel. Energiatõhususarvud ja kaalutud energiaerikasutus arvud on kantud skaalale A-st H-ni.
Energiamärgis on kohustuslik uutel ehitatavatel hoonetel; üle 500 m2 kasuliku pinnaga avaliku kasutusega hoonetel ning olemasoleva hoone/hoonete osa (nt korter) müügil või väljaüürimisel. Märgis on sageli üheks tingimuseks, et hoone omanik saaks riiklikke laenusid või KredExi abi hoone olukorra parandamiseks. Täpsemad tingimused annab laenuandja ja/või käendaja.
Suvila või aiamaja puhul, mida kasutatakse aastas vähem kui neli kuud või mille kasulik pind on kuni 50m2, ei ole energiamärgis nõutav. Samuti on erandiks miljööväärtuslikul alal asuvad elamud ja kultuurimälestised ning muud sarnased hooned.
Energiamärgise tellib ja selle olemasolu eest vastutab hoone omanik, korterelamu juhatus või haldaja. Energiamärgise kehtivusaeg on kümme aastat.
Energiamärgise olemasolu ja selle lähteandmeid saab igaüks kontrollida avalikust ehitisregistrist (www.ehr.ee), kuhu märgise väljaandjatel on kohustus selle kohta vastav info sisestada. Lähteandmete põhjal saab näha millisele energialiigile kulub kõige rohkem raha ja millised investeeringuid hoone tulevikus nõuab, et hoone energiatõhusust parandada.
Olemasolevale hoonele väljastab energiamärgise energiaauditeid või energiamärgiseid väljastav ettevõte (vastutava spetsialisti pädevust tuleks kontrollida kutseregistrist: www.kutsekoda.ee/et/kutseregister/kutsetunnistused -> kutseala: ehitiste energiatõhusus). Ehitavale hoonele väljastab märgise projekteerija.
Energiaklassi parandamine võib kuni kolmandiku võrra kulusid vähendada
Tehnilise Järelevalve Ameti (TJA) kohustus on energiamärgise olemasolu ning nõuetele vastavust kontrollida, inimeste teadlikkust sellest tõsta ning vajadusel riikliku sundi rakendada. TJA soovib, et inimesed teaksid, et igal uuel või oluliselt rekonstrueeritaval hoonetüübil on oma energiatõhususe miinimumnõuded ning et igale kinnisvarakuulutusele peab olema lisatud energiatõhususarv või kaalutud energiaerikasutuse või nende klass. Selleks teeb TJA lisaks muule teavitustööle aktiivselt koostööd ka kinnisvaraportaalide ja -büroodega.
Uut kodu otsides on palju asju, mida inimesed omavahel võrdlevad alates asukohast kuni ruumide suuruseni. Täna on juures oluline parameeter, mis annab võimaluse analoogseid objekte võrrelda – energiasääst ning võimalikud tulevikuinvesteeringud elamu energiatõhusamaks muutmiseks. Energiatõhusamaks saab hoonet muuta erinevate võimalustega, näiteks aknaid vahetades või fassaadi soojustades ja renoveerides, kuid alati tuleb arvutada, kas investeering tasub end ära. TJA on teinud arvutusi, et parendades hoone energiaklassi ühe klassi võrra, võib hoone asukohast, parameetritest, kujust, küttest jms sõltudes säästa omanik kuni 30% oma energiakasutuse kuludelt aastas.