autor: Kristiina Viiron
Korter või maja, mille kütte- ja halduskulu on üle mõistuse suur, ootab oma ostjat kaua.
Kuigi kinnisvara soetades on ostjal õigus nõuda müüjalt hoone energiakulukust tõendavat energiamärgist, ei ole see kuigi levinud ja infot võimaliku tulevase kodu kommunaalmaksete kohta hangitakse ikka arvelt. „Alati küsitakse kommunaalarvet. Pole ostjat, kes seda ei vaataks,” märgib Uus Maa kinnisvarabüroo Tallinna äärelinna piirkonna maakler Margit Lipstuhl. Energiamärgist ostjad tema sõnutsi ei kontrolli, ehkki notaribüroos öeldakse alati, mis märgis majal on.
Lipstuhl osutab, et kui ostja võrdleb mitut pakkumist, võib ostuotsust tehes korteri asupaiga jms tegurite kõrval määravaks saada ka nn kodukulude suurus. Mõistlikuks kuluks peetakse pealinnas näiteks kahetoalise korteri puhul umbes 140–150-euroseid arveid. Selles summas sisalduvad siis nii küte, maja halduskulud kui ka vesi jms. Mullu seevastu peeti vastuvõetavaks 120–130-euroseid arveid, niisiis on kütte hinna tõus arveid kergitanud.
Majades, mille küttekulud on üle mõistuse suured, ei õnnestu korterit üldjuhul müüa. „Üks korter kaheksast ostetakse ära,” tõdeb Lipstuhl ja lisab, et Mustamäel on üks niisugune maja näiteks Vilde teel. Tegemist on üheksakorruselise telliskivimajaga, kus ainuüksi 87-ruutmeetrise korteri küttekulu oli talvel 300 eurot. Kui liita veel muud kulud, kasvab arve suisa 400-euroseks. Niisugused korterid ootavad ostjaid kaua.
Marberg Kinnisvara Lasnamäe piirkonna maakler Ivo Masing tähendab, et esimese asjana tahetakse kontrollida kommunaalarveid. „Seda teevad nii üürilevõtjad kui ka ostjad, samuti vaadatakse, mitmeks aastaks on majale võetud remondilaen,” räägib ta.
„Vaatavad ja kirjutavad numbreid üles, enne kui ostavad, ning kui tundub kallis, otsitakse edasi,” räägib Masing. Keskmine Lasnamäe kommunaalarve jääb 140–150 euro kanti, kolmetoalistel 200 euro piiresse.
Masu ajal oluliseks
Rime Kinnisvara Vahenduse AS-i elamispindade osakonna juhataja Siiri Maask märgib, et kommunaalarve muutus kodu soetajatele oluliseks teguriks majandussurutise aegu, kui inimestel tuli kitsas kätte ja hakati mõtlema, millele oma raha kulutatakse. „Üheksakümnendatest ma küll ei mäleta, et keegi oleks arveid näha küsinud,” nendib staažikas maakler. „Küsime iga müüja käest alati ostjale näitamiseks kommunaalarveid. Tavaliselt piisab ühest suve- ja ühest talvekuust, harva, kui keegi tervet aastat näha tahab.”
Maaski sõnul on ostjad üsna teadlikud ning sageli küsitakse ka kütteregulaatorite ja küttekulujaoturite kohta. See süsteem mõõdab iga korteri iga toa küttekulu ning on suurtes kaugküttega majades põhimõtteliselt ainus võimalus, millega korteriomanik saab ise oma korteri kütmist reguleerida ja kulutamise järgi maksta. Maask nendib, et seni on alles üsna vähe niisuguseid maju, kus on olemas mõlemad – nii kütteregulaatorid kui ka kulujaoturid – ja nende olemasolu võib võrdsete pakkumiste korral määravaks saada.
Paneelmajade tüüpkorterite mõistlikuks kuluks peetakse Maaski sõnul kahetoaliste (49–50 m2) puhul suvel umbes 130–140-euroseid ja suvel umbes 65-euroseid arveid. Kolmetoalise (65 m2) normaalseks kuluks peetakse talvel 170 eurot, suvel 70–80 eurot.
„Allapoole nende summade on võimalik maksta vaid soojustatud välisseinte ja tänapäevastatud küttesüsteemide ja uute akendega majades,” tõdeb Maask ja lisab, et siis hakkab rolli mängima ka raha, mis tuleb majaelanikel renoveerimise eest maksta. Kui tööd on tehtud laenuga, kajastub ju seegi igakuisel arvel ja kokkuvõttes ei pruugi arve väiksem ollagi, ehkki küttele kulub vähe.
Majade puhul sama oluline
Energiale kuluvaid summasid vaadatakse ka eramute puhul. Näiteks kui on tegemist õliküttega, soovitakse teada, kui palju tuleb aastas õlile kulutada. „Kulukaim on elektriküte, see pole mingi saladus, ning elektriküttega majadesse suhtub ostja ettevaatlikult. Samas tean Tallinnas 1990. aastatel ehitatud maju, kus elektriga kütmine tuleb odavam või samas suurusjärgus mis kaugkütegi,” rõhutab Maask.
Eramute puhul hinnatakse esmajärjekorras asukohta ja maja seisukorda ning kui sõelale jääb mitu varianti, siis võidakse ostuotsus langetada tulevaste kodukulude järgi.
Maask märgib, et uued (korter)majad ehitatakse tänapäeval juba võimalikult ökonoomsed ja ehkki nende müügihind on kõrgem, ootab ostja väikseid kodukulusid. Ta toob näiteks kaks suhteliselt uut maja: ühes elab ta ise ja selle küttekulud on suured, sest majal on avarad klaaspinnad. „Teine maja sealsamas kõrval aga ehitati ökonoomsem, enam ei ole seal suuri klaaspindu. Korterid on seal kallimad, aga küte odavam,” ütleb ta.
Ka Haapsalu kinnisvarafirma Kiva maakler Ülo Metssalu nendib, et kommunaalarve on esimene asi, mida ostja tänapäeval küsib. Maju, kus küte on kallis ja selle hinna vähendamiseks pole midagi ka tehtud, Haapsalus teatakse ja kortereid sinna ei osteta.
Normaalseks kütte hinnatasemeks peavad haapsallased Metssalu sõnul umbes kaht eurot ruutmeetri eest.
Siiski leidub kinnisvaraportaalides küllaga kuulutusi, kus on nimetatud ära ka maja energiamärgis. A-klass tähendab väga ökonoomset maja ja see märgis on valdavalt uutel ehitistel, kuigi kindlasti mitte kõigil. Nn paneelmajade energiaklass on enamasti D.