suurblower

Mitmeaastane kogemus hoonete soojuspidavuse kontrollimisel on näidanud, et Eesti ehitiste soojuspidavuse probleemidest väga suur osa on põhjustatud mitte ebapiisavast soojustusest, vaid soojustuse ja üleüldiselt piirete vähesest tuulepidavusest. Selgelt põhiprobleemiks on see uusehitiste puhul, kus suhteliselt harva esineb koonerdamist soojustusmaterjaliga, kuid pahatihti on ehitaja alahinnanud tuuletõkke ühendussõlmede olulisust ehitise kui terviku juures.

Tuulepidavuse defektide avastamiseks pakume hoone õhutiheduskontrolli alarõhutesti abil. 
Alarõhutest viiakse läbi spetsiaalse seadmega, mis on tuntud "blowerdoori" nime all (võimas ventilaator, mis tekitab hoonesse vastavalt vajadusele kas ala- või ülerõhu).

Test on kaheosaline:

  • hoone üldine õhutiheduse määramine
  • peamiste lekkekohtade määratlemine

    Hoone üldine õhutihedus mõõdetakse arvuti poolt juhitud automaatse mõõtmiste seeria abi, mille resultaadiks on hoone piirete õhuleke erinevate rõhuvahede juues. See on vajalik, et määrata õhulekete hulk kontrollväärtuse (50 Pa suurune rõhuerinevus) juures võimalikult täpselt. Tulemuste võrdlemiseks Eestis täna oma normid puuduvad, nii kasutame hinnangu andmiseks Saksa normi DIN 4108-7:

  • Elamu normõhutihedus (n50) loomuliku õhuvahetusega või ainult väljatõmbe ventilatsiooniga elamutes n50 < 3,0 korda tunnis.
  • Elamutes, mis on varustatud sisse- ja väljatõmbeventilaatoriga, jahutusseadmetega või soojusvahetiga n50 < 1,0 korda tunnis.

    Nii ei ole see meetod mõeldud vaid kaasaegsete hoonete mõõtmiseks, vaid annab hinnangu ka vanematele hoonetele. Kuivõrd selline alarõhutest võimaldab kontrollida, kuidas käituvad hoone piirded näiteks tugevama tuule korral, siis tuule meelvallas on ju kõik hooned võrdselt, sõltumata nende ehitusaegadest.

    Pärast mõõtmist väljastab operaator hoone kohta raporti, mis näitab hoone vastavust või mittevastavust normidele.

    Peamiste lekkekohtade määratlemine viiakse läbi pärast üldist õhutiheduse mõõtmist. Juhul, kui hoonel on probleeme õhupidavusega, viiakse hoone blowerdoori abil püsivasse ala- või ülerõhu olukorda, misjärel otsitakse üles peamised lekkekohad, kasutades selleks termokaamerat, täppisanemomeetrit või suitsumasinat. Konkreetse meetodi valik sõltub hoone ja selle probleemide iseloomust. 

    Nii termokaamera kui suitsumasin annavad eelkõige visuaalset informatsiooni, kus peamised lekked piiretes peituvad. Anemomeetri abil on võimalik ka lekete ligilähedaste väärtuste määratlemine.

    Õhutiheduse kontroll on teostatav aastaringselt.