Autor: Toomas Rähmonen
http://www.ehitusinfo.ee/index.php?aid=2096


pildid

Kinnisvarabuum on oma tuure pisut maha võtnud ja nii võib loota, et vahepeal kohati küllaltki hasartselt käitunud ostjad hakkavad oma otsuseid taas märksa tasakaalukamalt langetama.

Kui jätta vaatluse alt välja kinnisvaraspekulandid, kelle eesmärgiks on kinnisvara lühiajalise hoidmise järel võimalikult suure vaheltkasuga edasi müüa, siis oma kodu soetamisel tehtava otsuse mõjuulatus on ju hinnatav enamasti aastakümnetega. Seetõttu on ilmselgelt lühinägelik ostu sobivuse hindamisel lähtuda peamiselt sisekujunduse julgest värvilahendusest või aiapäkapikkude originaalsest paigutusest.

Kindlasti on kinnisvaraobjekti kõige püsivam omadus tema asukoht. Teisel kohal on aga hoone konstruktsioonilised omadused, nagu kasutatud ehitusmaterjalid, nende sidumise tehniline lahendus ja ehitustööde kvaliteet. Kõige salakavalamad on probleemid hoonete soojuspidavusega. Meie kogemused on näidanud, et ka õigete materjalide ja õigete tehniliste lahenduste korral võib madal tööde teostamise kvaliteet hilisemad kulutused hoone kasutusel mitmekordistada. Väga nukker on teostada mõõtmisi objektidel, kus visuaalselt on kõik väga ilus ja viimistluse kvaliteet on hea, kuid termokaamera näitab läbi piirete tuppa tungivat külma või seina sees tuhisevat tuult.

Tuul_palgivahest_tavapiltTuul_palgivahest_termopilt_skaalaga

Selliste objektide omanikud seisavad keeruliste valikute ees: kas kallihinnalist viimistlust hävitades probleemsed kohad uuesti lahti võtta ja korrastada või leppida olukorraga ning maksta aastakümneid hoone kasutamisel kõrgemaid küttekulusid. Tõttöelda kehvakesed valikud mõlemad. Probleemide kõrvaldamine toob kaasa ehitustööd, millega kaasnevad ebamugavused, rääkimata rahakulust. Kui teoreetiliselt peaks see kõik saama kaetud ehitustöödele antud garantiiga, siis praktikas kujuneb see pahatihti vaid omaniku personaalseks mureks. Arvestades üha kallinevaid energiahindu on ka olukorraga leppimine probleemne. Seda enam, et vähese soojuspidavusega hoonetes kannatab mugavustunne ja hullemal juhul võivad kaasneda ka elanike  tervisehädad (vaata juures olevaid fotot palkmaja seinast ja kõrval olevat joonist termopildist, tume ala näitab, kus on probleemid. Lisaks veel all pool olevad fotod  1 ja 2 tuult läbi laskev aken ja termopilt ning probleemne lagi koos termopildiga 4 ja 5 foto).

Parimaks lahenduseks on hoone ehitustööde tõhus järelevalve ja õigeaegne kvaliteedikontroll. Nii tasub soojuspidavuse kontroll teostada enne viimistlustöödega alustamist, et esineda võivad probleemid saaksid kõrvaldatud minimaalsete kuludega. Ka on sellisel juhul märksa reaalsem, et parendused teostab ehitaja omal kulul, kui hilisemate garantiiprobleemide lahendamise korral.

Selline lähenemine on lihtsam, kui tööde tellija on ühtlasi ka hilisem maja kasutaja. Probleem on märksa teravam aga nn. arenduspiirkondade puhul, kus ehitajate tööd kontrollib arendaja, kelle peamine huvi on võimalikult odavalt ehitada ja hiljem võimalikult kõrge hinnaga leppiv ostja leida. Tänasel päeval sõltub kõik arendaja usaldusväärsusest ja lõplike majaomanike teadlikkusest. Kuivõrd termokaamera ja blowerdoori näol on tehnilised vahendid olemas, millega ehituse käigus hoonete sisuline kvaliteet ära kontrollida, siis on täiesti loomulik leppida kokku, et hoone soojuse- ja tuulepidavuse mõõdistamise dokumendid kuuluvad ostjale üleantavate dokumentide hulka. Arvestades, et antud mõõtmiste hind on vaid protsendi murdosa ehituse kogumaksumusest, ei saa seda rahakulu kuidagi liigsuureks pidada.

Täna on selline kontroll jäetud ehitaja/arendaja ja tellija vahel vabalt kokkulepitavaks. Tulevikus tuleb antud probleemistiku juures appi EL     Energiatõhususe direktiivi rakendamine Eestis, mis kohustab kinnisvaratehingute juures väljendama ka konkreetse hoone energiakulukust   hoone energiapassi kaudu. Ehkki on juba kõlanud hääli, et tegemist on järjekordse pealesunnitud eurodirektiiviga, siis lähtuvalt eelpoolkirjeldatust ei saa ma sellega kuidagi nõus olla. Eelkõige on tegemist tarbijate huvide kaitsmisega, mis sunnib müüjaid tähelepanu pöörama lisaks viimistlusele ka ehitiste sisulisele kvaliteedile. Nii tekib aja jooksul tasakaal, kus kvaliteetsed ehitised on põhjendatult kallimad ja madala kvaliteediga ning seega suurte hilisemate energiakuludega hooned tuleb ostjate leidmiseks tublisti alla hinnata või enne müüki korrastada ning saavutatud parendused ka tõestada.

Kuniks seadusandlust alles ette valmistatakse sõltub aga kõik meie eneste, nii ehitajate kui tarbijate, teadlikkusest.

Autor:
Toomas Rähmonen
TERMOPILT OÜ

Meetodite tutvustus:
TERMOPILDISTAMINE

Spetsiaalse kaamera abil mõõdetakse ja salvestatakse pildina infrapunakiirgus, mille põhjal on võimalik suure täpsusega hinnata objekti pinnatemperatuure. Termopiltidel määratakse erinevatele temperatuuridele erinevad värvid, nii on objekti temperatuuriväljad väga hästi visualiseeritavad. Värvilahendusi on kaameras võimalik valida mitmeid, kuid ehitiste puhul on enamasti kasutusel selline värvipalett, kus soojemad piirkonnad on kollakasvalged ja külmemad piirkonnad sinakasmustad. Nii paistavad õues tehtud termopiltidel hoone soojuslekked heledate laikudena ja sisemistel piltidel näitavad tumedad toonid, kust külm tuppa tungib.

Lisaks võimaldavad salvestatud termopildid tulemuste põhjaliku digitaalset järelanalüüsi. Hoonete puhul kasutatakse probleemsete kohtlekete (külmasildade) leidmiseks, aga ka piirete soojapidavuse kontrollarvutuste teostamiseks info hankimisel.

BLOWERDOOR (vaata fotot 6- Blowerdoor tööolukorras)

Arvuti juhtimisel tekitatakse välisukse või akna ette paigaldatud ventilaatorpaneeli abil hoones väike üle- või alarõhk. Rõhuerinevuse tulemusena hakkab õhk liikuma läbi piirete. Spetsiaalse arvutiprogrammi abil on võimalik hoone piirete üldise õhutiheduse määramine (väärtused on normeeritud) ja lekkekohtade kontroll. Lekkekohtade visualiseerimiseks võib kasutada nii termokaamerat, kui nn. suitsutesti (hoonesse tekitatakse ülerõhk, ning ruumidesse lastakse konstruktsioonidele ohutut indikaatorsuitsu, mis rõhuerinevuse mõjul läbi piirete ebatiheduste välja tungib, tehes lekkekanalite asukohad nähtavaks). Iga lekkekoha intensiivsust saab määrata anemomeetri (õhu liikumise kiiruse mõõtja) abil.