autor: Rivo Veski / Tarbija24

http://tarbija24.postimees.ee/2928159/kokkuhoid-soojuse-pealt-on-halb-mote

Sammaldunud rõdu ühel Lasnamäe korrusmajal.
Sammaldunud rõdu ühel Lasnamäe korrusmajal. Foto: Toomas Huik
 
Kütteperiood pole veel enamikus kortermajades alanud ning mõnes viivitatakse sellega kuni viimase hetkeni, et võimalikult palju raha säästa.

Tallinna Tehnikaülikooli soojustehnika instituudi soojusenergeetika õppetooli teadur Ülo Kask leiab, et selline teguviis võib anda lühiajalist kasu, kuid pikemas perspektiivis pole rahaline kokkuhoid sugugi kindel, pigem tehakse kogu majale kahju.

Automaatika otsustada

«Kui sisekliima ei vasta enam sellele, mida inimesed ootaksid – 21–22 kraadi on optimaalne toasoe –, põhjustab see ebamugavust. Kui ei köeta või hoitakse radiaatorite temperatuur madal, hakkab kõigis ruumides temperatuur langema ning langeb alla nimetatud inimese mugavuse piiri. Põhjus, miks kortermajades kütteperioodi algus võimalikult viimasele piirile viiakse, seisneb loomulikult soovis küttekuludelt kokku hoida,» selgitab teadlane.

Paraku ei mõtle inimesed Kase sõnul sellele, et kokkuhoiuga kaasneb niiskustaseme tõus, mistõttu võivad hoones tekkida kahjustused, mille likvideerimine hiljem on palju suurem kuluallikas.

«Mida madalam on temperatuur majas, seda suuremaks läheb niiskus. See kipub jääma hoone piiretesse – seintesse. Veeaur ruumis liigub madalama temperatuuri poole ehk õue ning jääb liikumisteel seintesse pidama. Selline protsess toimub konstantselt ajal, mil hoonet ei köeta,» räägib Kask.

«Hiljem, kui küte sisse lülitatakse, kulub oluliselt rohkem soojusenergiat selleks, et niiskus seintest välja saada. Seega, kokkuhoid soojuse pealt on halb mõte, sest hiljem tuleb rohkem kütta, et maja soojaks saaks,» lisab ta.

Kõige õigemaks lahenduseks peaks Kask seda, kui maju ei ühendatakski kaugküttesüsteemist välja, vaid jäetaks kogu aastaks sisse, nii et süsteemi automaatika otsustaks ise, millal maja kütta ja millal mitte.

«Kui normaalne sisekliima ja elanikule mugavuse tagav temperatuur on jälle saavutatud, lülitab automaatika süsteemi välja. Tänavu jaanipäeva paiku pidanuks juba majades kütma,» toob soojusenergeetik näiteks.

Halvim, mis kütteperioodi algusega viivitavaid maju ees ootab, on Kase sõnul hoone konstruktsioone kahjustavad protsessid.

«Niiskus hakkab piiretes kondenseeruma, paneelides on metallkonstruktsioonid, mis võivad hakata korrodeeruma – löövad seejärel betoonist lahti ja betoon hakkab murenema. See on muidugi pikaaegne protsess, kuid pideva niiskuskahjustuse korral tõenäoline stsenaarium,» hoiatab ta.

Küttesüsteem kui ühisvara

Eesti Korteriühistute Liidu Tallinna ja Harjumaa büroo juhataja Raimo Jõgeva sõnul leidub näiteid majadest, mis on automaatsüsteemi abil aasta ringi köetud.

«Võimalus sellele üle minna on praktiliselt kõigis kortermajades, mis on ühendatud kaugküttesüsteemi ning millel on automaatne soojussõlm – kui temperatuur langeb teatud kraadini, mis on eelnevalt korteriühistus kokku lepitud, käivitub küttesüsteem,» teab ta.

Sellegipoolest ei usu Jõgeva, et see oleks rahaliselt kõige mõistlikum lahendus. «Soovitus sellisele küttele üle minna on väga hea, aga kui näiteks suvel toimub ajutine järsk temperatuuri langus ning automaatne küttesüsteem seepeale käivitub, nõuab see lisaenergiat, et kogu süsteemi ühendatud külmad torud soojaks kütta. Taibukad ühistujuhid püüavad seda mitte lubada,» räägib ta.

Ometigi on Jõgeva igati nõus Kase öelduga, et kütteperioodi viimase piirini lükkamine on halb mõte. «Kui välistemperatuur on kolmel järjestikusel ööl juba alla viie kraadi ja päevatemperatuuri maksimum kümme kraadi, siis peab küte juba kindlasti sees olema. Lihtsamalt öeldes – kui toas tekib ebamugav tunne, tuleb küte sisse lülitada. Arvestama peaks siin ka teiste elanike soove, leidma kompromissi, mis rahuldaks kõiki,» soovitab ta.

Levinud tava on alustada kütmist oktoobris, kuid üldiselt jääb see korteriühistu otsustada.

«Septembris võivad veel päevased temperatuurid maja soojaks kütta. Kui inimesed tulevad töölt koju, hakkavad nad ise oma kehasoojusega ruumi kütma, koduelektroonika sisse lülitudes eraldub ka sealt soojust, mis võib tuppa lisada paar-kolm kraadi. Septembris võib seetõttu püsiva kütteta veel üsna valutu olla, aga kui ööpäeva keskmine temperatuur langeb alla kaheksa kraadi, tuleks küte kindlasti sisse lülitada,» lisab Kask.

Kui küttevabal perioodil ilm liiga külmaks läheb ja korteriühistuga ei saavutata kokkulepet küttesüsteem sisse lülitada, võib majale kahju teha ka see, et ühes maja osas köetakse, teises mitte.

«Kui iga korter kütab isemoodi, ei too see lõppkokkuvõttes kellelegi kasu. Sellega hävitatakse vaikselt maja – kes kütab rohkem, kes üldse mitte, kes kütab oma korteri seinte kaudu naabri tube,» räägib teadlane.

«Meeles tuleks pidada, et küttesüsteem on ühisvara ja kui majale on ette nähtud üks küttesüsteem, siis tasuks seda ka kasutada. Mitte nii, et ühel on ahjud, mõni korter seisab tühjalt ja on kütmata, mõni trepikoda kasutab oma iseseisvat katelt. Maapiirkondades võib selliseid maju palju näha,» lisab ta.

Koonerdamine ei too kasu

Kui hoone on kaugküttest välja lülitatud või pole ka keskkütet ning külm aeg tahetakse üle elada elektriküttekehadega, tuleks Kase sõnul olla valmis ka selleks, et maja peakaitsmed ja elektripaigaldis ei ole selleks kohased.

«1990. aastatel tuli ette olukordi, kus sellistel perioodidel ei pidanud peakaitsmed vastu, sest kortermajades ei ole üldiselt ette nähtud elektrikütet, mistõttu juhtus isegi õnnetusi,» tõi teadur näiteks, nentides, et nüüdisaegsete kütteseadmetega selliseid probleeme tekkima ei peaks.

«Korteriühistu peaks jõudma ikkagi arusaamisele, et hoonet peab hoidma, mitte ainult raha. Sageli ei osata pikalt ette näha ja mõeldakse ainult ühe kuu kokkuhoiule, mis rahas tähendab palju väiksemat summat, võrreldes võimalike kahjude likvideerimisega, mis on majale aastaid kestnud hüpliku kütmisega tehtud. Need summad küündivad juba tuhandete, kui mitte kümnete tuhandete eurode kanti,» räägib ta.